Rekollektsioon, teisiti öeldes enesekogumine või enesekaemus. See annab võimaluse vaadata enda sisse ja paremini maailma mõista. Aitab leida vastuseid küsimusele, mida peaks eneses muutma, et olla parem inimene, mõista mida sa tegelikult tahad ja kuidas need sihid saavutada. See on hea võimalus vaimselt kasvada ja areneda. 

Kaasaaegses maailmas oleme rekollektsioonile andnuid veidi teise nime, tagasiside, ning asja olemuse pööranud tagurpidi. Ootame, et keegi teine meid aitaks, keegi teine hindaks meie tegevusi ning nende pealt sõnastaks meile meie eemärgid. Kahjuks sellisel moel tagasiside ei toimi. Facebooki strateegiline personalijuht Marcus Buckinhgham on kirjutanud viimases Harvard Business Review’s sisuka artikli “The Feedback Fallacy”, miks juhilt töötajale antav tagasiside ei toimi. Meetod kuidas seda enamusel juhtudel tehakse ning ärikursustel õpetatakse, läheb vastuollu inimese loomusega. Juhid ekslikult arvavad, et nad suudavad hinnata inimeste tegemisi ning käitumist. See on pelgalt soovmõtlemine. Vaid inimene ise oskab adekvaatselt hinnata, kuidas ta mingi tulemuseni jõudis või ei jõudnud. Ja kui ta leiab aega ja tahtmist hinnata oma tegemisi ning kogetud vastu oma eesmärke ning väärtusi, siis ta ka õpib. Loob eelduse enesearenguks. Võimalus saada parem tulemus.

See praktiline oskus on inimesele antud kaasa aegade kaugusest. Taara usulised käisid puid kallistamas ning sealt jõudu leidmas. Räägiti oma murest puule ning selle mõtiskluse käigus leiti lahendused ka kõige keerulisematele probleemidele. Puu ei andnud hinnanguid ega jaganud õpetusi. Hindudel on püha Nepy – eneseanalüüsi päev. Budistid mediteerivad. Kristlased ja moslemid peavad paastu, mille üheks osaks on lisaks organismi füüsilisele puhastumisele, ka vaime puhastumine – mõtisklused ning palved. Kuid kõik need erinimelised tegevused lõpevad ühe tulemuse – ülestõusmisega. Inimene, vastates enda jaoks olulistele küsimustele on leidnud lahenduse. Kui tahe (pühendumus ja eesmärk) on piisav, siis aetakse end püsti ka kõige keerulisemates olukordades ning minnakse sihikindlat edasi. Miskit ei juhtu aga siis, kuid tahet ei ole, ei ole tehtud enda jaoks selgeks miks midagi tehakse, mis on tõeliselt oluline.

Juhid kes on tagasiside võtnud kasutusele ning kasutavad seda moel, et tagasiside andja on töötaja ise – peavad seda kõige tulemuslikumaks vahendiks aitamaks inimestel saavutada oodatud tulemused. Tagasiside endale andmine on oma olemuselt õppimisprotsess. Kui tahad et sinu meeskonna liikmed end teadlikult arendaksid, siis on vaja, et tagasiside andmine nii inimese kui meeskonna tasemel toimuks tihedalt ning regulaarselt. Nii tekib harjumus, et iga nädal esitad endale mõned lihtsad küsimused, mis aitavad mõista, mida on vaja teha et eesmärgini jõuda. Oled näoga oma tuleviku suunas ning nii liigud kiiremini ka edasi. Kui aga sinu pilk on ainult juba saavutatul või olnul, siis liigud kui selg ees. Oma praktikast tead, et sel moel  kiiresti edasi ei saa. Kahju on vaid see, et enamus inimesi just nii käitub, elab oma mõtetega minevikus või teiste elus.

Tulemusliku tagasiside protsessi käivitamiseks on vaja teha mõned sammud:

  • inimene peab teadma, mis on tema jaoks oluline ja mida ta oma elus tahad saavutada – omama oma isikliku arenguplaani;
  • ettevõtte peab teadma, mida ta tahab saavutada ning mis on hetkel fookuses. Mis on need 3 – 5 asja (prioriteeti), mis peavad saama tehtud järgmise 90 päevaga;
  • inimene peab teadma, mis on ettevõtte ootused tema rollile – mis tulemusi sellelt roolilt oodatakse ning et tal oleks õigus ainuisikuliselt teha ka otsuseid, is on seotud nende tulemuste saavutamisega;
  • kõik rollid on joondatud vastu ettevõtte 90 päeva fookusteemasid – ehk inimene on meeskonda teavitanud, mis on tema panus, et ettevõtte 90 päeva eesmärgid saaksid reaaluseks;
  • meeskonna juht lepib iga meeskonna liikmega kokku ülenädalase 1:1-le vestluse, et töötaja saaks anda tagasisidet, kuidas tal oma prioriteetide täitmisega läheb. Vaid nii saab juht suunata meeskonna liikme suurepärastele tulemustele.

Nii see on toimunud läbi aegade. Inimene peab ise teadma mida ta tahab, ise võtma endale kohustuse ning ise ka vastutama endale või meeskonnale antud lubaduste eest. Vastasel juhul õpetame abitust. Abistamine tekitabki abitust.

  • Nädala raamat: “Südikus – kirglikkuse ja visaduse jõud” – Angela Duckworth. Kõigile kes tahavad edu saavutada – olgu siis tegu lapsevanemate, õpilaste, õpetajate, sportlaste või ärimeestega –, et silmapaistvate saavutuste taga pole mitte anne, vaid kindel kirglikkuse ja visaduse komplekt, mida ta nimetab südikuseks.
  • Nädala üritus: Rekollektsioon – leia 2 tundi aega, et läbi mõelda mida sa elult tahad ning vastu seda esitada endale allolevad küsimused:
    • mis on läinud hästi;
    • mis on need asjad, mida saaksin tulevikus teha teist moodi;
    • millega alustan ja millega lõpetan järgmisel 90 päeval, et minu plaanid saaksid teoks. Kõike ei jõua vali vaid 3 – 5 asja, mis on kõige olulisemad. Kui need jäävad järgmise 90 päevaga tegemata, siis kõik muud minu tegevused kaotavad tähenduse.