Kevad on mõnus aeg, kui õues on palju tegemist, panemaks alus sügisesele saagile. Elu on juba nii seatud, kes ei külva seemet  ning ei hari süsteemselt ja järjepidevalt põldu, sel pole ka mingit vilja sügisel oodata. Lihtne, ei mingit kõrgemat matemaatikat. Aga miks me ikka kohtame inimesi, kes tahavad panustada ainult viljade jagamisse.

Kevadine viljapuude lõikamine või metsa valgustusraie tegemine on üks mõnus meditatsioon. Kõik allub lihtsale algebrale. Edeneb see oks või puu, millele valgust antakse. Valus on lõigata võrast ära hästi kasvav oks, kuid alati tuleb lähtuda pikemast perspektiivist. Kui oks ei kasva õiges suunas ning võtab ära suurema potentsiaaliga okstelt osa energiast, siis kannatab oluliselt saak. Ettevõtete juhtimisel nimetakse sarnase otsuste tegemist strateegiliseks planeerimiseks, kus me otsustame kuhu oma energia tulevikus suuname, et meie tegevus tulevikus oleks võimalikult tulemuslik. Kui aga kevadel okste lõikamise osas otsust ei tee, siis puu energia kulub ka mitte vajaliku oksa toitmiseks ning meie aeg selle harimiseks. Seega julgelt käärid kätte ning võra hõredaks, et mütsi visates, see lendaks vabalt läbi puuvõra. Aga ennem kui lõikad, peab sul olema selge nägemus, millist võra tahad kujundada. Siis tead, mis oks jätta, mis eemaldada. Kaasaegses juhtimises nimetakse seda disain mõtlemiseks.

Lugesin nädala lõpus läbi Patty McCrod’i raamatu “Jõud”. Ka see raamat rääkis pidevast puude harimise vajadusest. Kaadri voolavuses ettevõttes ei ole midagi halba. Ettevõtte peab kaasama oma tegevusse just need inimesed, kes ettevõtte konkreetses arengu etapis omavad vajalikke kompetentse ning on huvitatud selle  tulemuseks realiseerima. Kui aga ettevõte jõuab järgmisse etappi, siis osad inimesed peavad organisatsioonist lahkuma. Ning seda ei tule võtta traagiliselt. Need inimesed tavaliselt leiavad järgmise töökoha, kus oma oskusi ja tahtmisi parimal moel saavad rakendada. Töö millest nad rõõmu tunnevad. Tööandja pigem peab sellist liikumist soodustama. Vastasel juhul püüame inimesi arendada kellekski, kes nad ise ei taha olla. Sellised töötajad ei ole produktiivsed ning lahkuvad nii kui nii. Meil läks hulk energiat tegevuseks, mis mõlemale poolele kasu ei toonud, pigem pidurdas mõlema osapoole arengut. Seega juht peab esitama pidevalt endale küsimuse, kas seda oksa säilitada või on mõni teine arendamist vääriv oks, mille kasvu suund on õigem ja kiirus suurem. Aednikel on veel üks huvitav tarkus. Puud tuleb tugevalt tagasi lõigata just siis, kui oli hea kasvuaasta. Et aastatel, kui kasv ei ole nii hea, ei suunaks taim oma energiat üleliigsete kasvude kasvatamisele. Edasiseks arenguks on vaja jätta just selline meeskond, kellel on oskused ja tahe viia organisatsioon uuele tasemele.

Kuid puude juures ei piisa vaid kevadisest lõikusest. Kui tahad head saaki, siis pead pidevalt puu eest hoolitsema, eemaldama vesikasvud jmt.. Ettevõtte juhtimises on analoogne tegevus kvartali fookuse seadmine ja hoidmine. Juht peab kindla käeliselt suunama meeskonna tähelepanu kvartali prioriteetidele ning mitte lubama inimestel tegelda teiste tegevustega. Ahvatlusi on palju, pakilisi asju trügib pidevalt lauale palju. Kuid kui olulised tegevused jäävad tegemata, siis kõik need kõrvalised nn. põgenemistegevused kaotavad igasuguse tähenduse. Vili jääb saamata, kuna energia läheb kiiresti sirguvatesse vesikasvudesse.

Käesoleva postituse pealkirjas kasutatud lauset kuulsin eelmisel aastal ühe Jõulukontserti alguses. Kontsert toimus Toomkirikus, siis algas see jutlusega. Sellest on jäänud mind kummitama üks lõik: “Meile kõigile on antud siin ilmas olemiseks piiratud aeg ja meie igaühe valik on see, kuidas me selle aja ära kasutame.” Riskikapitalistid on selle usu omaks võtnud. Ettevõtte edu aluseks ei ole miski muu, kui oskus  tabada ära uued võimalused ning avanevas piiratud ajaaknas oma potentsiaal rakendada.

  • Nädala üritus: Registreeru oma meeskonnaga puukooli, et mõista, kuidas puid lõigata, kuidas loodus toimib. Tea, et inimeste vaheline arengule suunatud koostöö põhineb samadel alustel. Meie võime looduse põhiprintsiipe eirata, kuid neil ei ole sellest sooja ega külma. Nad toimivad meie tahtest sõltumata edasi.
  • Nädala raamat: “Jõud, kuidas luua vabadusest ja vastutusest kantud töökultuur” – Patty McCrod.
  • Nädala etendus: Kuidas rahulolematu Eesti rahvas laseb käest võimaluse ja ootab, et keegi hoiaks ära populistide katse Eesti arengus pidurile vajutamise. Meil igal ühel on olemas piisavad vahendid, meie valikud, hoidmaks ära see absurd. Käärid kätte. Vali vaid neid, kellega ühtivad Sinu väärtused. Siin hall toone ei ole.